Retsensioon

Retsensioon

Näitusest

Külastasin näitust "Konfliktid ja kohandumised", mis on üks KUMU püsiekspositsioonidest.

Näitusel olid üleval nõukogudeaegsed ja ka hilisemad samateemalised tööd paljudelt Eesti kunstnikelt, kes pidid nõukogudeaegses piiratud vabadusega "paradiisis" leidma sobivaid väljendusviise, et väljendada oma mõtteid ilma otseselt eiramata kunstile kehtestatud reegleid. Nende kunstnike hulka kuuluvad näiteks Viktor Karrus, Ilmar Malin, Leonhard Lapin ja Peeter Linnap.

Näitus tervikuna oli minu meelest sisukas: päris igal kunstinäitusel ei ole lähiajaloolist tausta, mille mõju veel tänapäevalgi igapäevases argielus sageli märgata võib. See oligi üks peamisi põhjuseid, miks ma seda näitust külastasin.

Minu meelest oli näituse sõnumiks: "Kunsti juures ei ole tähtis ainult kunstnik, vaid ka keskkond, milles ta viibib."

Teos

"Vilja riigile" Viktor Karrus 1953

Valisin välja Viktor Karruse õlimaali "Vilja riigile". Tegemist on sotsialistliku realismiga, mis ei ole Karruse loomingu kõige tavalisem osa. Valminud 1953. aastal - ajal, kus nõukogude kunstnikud pidid teenima sotsialismiideoloogiat. Sel ajal võisid kunstnikud muud loomingut teha, aga aeg-ajalt "oli kombeks kodumaad teenida" ja "Vilja riigile" on ilmselt üks selliseid teoseid kunstnikult, kes tavaliselt vaateid, natüürmorte ja maastikke maalis.

Teost nähes oli koheseks reaktsiooniks "päris ilus", millele järgnes tõdemus "liiga ilus, et tõsi olla" - tegemist on ikkagi ideoloogilise teosega.

Esimesena haaras tähelepanu esiplaanil kujutatud veoauto oma ülejäänud pildi suhtes kontrastse tumeda värviga. See on taotluslikult nii, sest sinna on paigutatud ka nõukogude liidu lipp.

Selle teose juures mõtlesin sellele, et oleks ilus, kui olekski nii. Kui ideoloogiline aspekt kõrvale jätta, siis on sellel pildil kujutatud maaelu õitsev, erinevalt tänapäevastest linnavälisest vaatepildist: räämas, mahajäetud majadest ja võssakasvanud heinamaadest.

Teose sõnum minu nägemuses oleks midagi sellist: "Tee tööd ja näe vaeva - saame kõik paremale järjele!" - oli ju elu 50ndate alguse Nõukogude Liidus üpriski vaene ja kauge maalil kujutatud idüllist ja juba 20 aastat raskeid aegu näinud inimestele oli vaja meelde tuletada, missugune on parem elujärg.

Pealkiri on osaliselt varjatud propaganda: kõike, mida nõukogude inimene teeb, teeb ta riigi heaks, muidugi õnne ja rõõmuga, punalipu lehvides.

Teos on pigem heledates ja soojades toonides: pildil on domineeriv kuldne viljapõld ja põldudevahelist teed ääristab roheline teepeenar.

Teose esitusviis ja koht ei oma erilist tähtsust(siiski päris tänavapostikuulutus see ei ole). Minu jaoks esitus palju otsekohesemate propagandaplakatite läheduses rikkus veidi selle pildi eripära - see on ju natuke peenetundelisem looming. Plakatitest tekkinud eelarvamused kandusid edasi ka selle maali juurde, see ei olnud hea selle pildi vaatamisel, ehkki ka see pilt on oma olemuselt propaganda.

Minu arvates ei soovinud kunstnik ise selle teosega midagi öelda - ta pidi selle tegema, et ta oma loomingut represseerima ei hakataks.

V.Karruse looming, pilt maalist

Eesti kunstimuuseumi digitaalkogu